teisipäev, 27. detsember 2016

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"


Raamat Allan Karlssonist, kes oma 100. sünnipäeva päeval otsustab vanadekodus tähistamise asemel võtta ette ühe väikese jalutuskäigu, ehk nagu pealkiri ütleb, hüppas aknast välja ja kadus.

Kadumised toovad teadagi reeglina kaasa otsingud, mis seekord viivad otsijad (politseist) üha kummalisemate ja pealtnäha täiesti seosetute sündmuste jadani. On varastatud narkoraha, on dresiinisõidud, on leitud elevant, on mitu salapäraselt kadunud kurjategijat ja on laip, kes ei olegi laip.
Raamatus vaheldub kaasaeg Allani eelnevate seiklustega ning neid on tema ellu jagunud pea sajandi jagu. Segadust on ta külvanud ja külvab oma tegemistega vasakule ja paremale, kuid alati on ta suutnud tulla olukordadest edukalt (ja eluga) välja, jättes sageli ühe ajaloolise figuuri tänuvõlglasena selja taha. Nii satub Allan lõuant sööma Harry Trumaniga ajal, mil sureb USA president Roosevelt ning Truman tollase asepresidendina peab võtma ametikoha üle, päästab Mao Tse Tungi naise vaenlaste käest, lohutab sülle võtmisega väikest Kim Jong-ili, kui viimane kuuleb onu Stalini surmast jne jne.
Kindel on see, et tänuvõlg ei jää Allani poolt sisse nõudmata, kui olukord taas keeruliseks muutub ja edasiminek võimatu tundub.
Seiklused, mis Allanit oma pika elu jooksul mööda maailma rändama panevad, ilma, et tal selleks mingit suuremat soovi oleks, on nutikalt ritta laotud ja päris ajalooga osavalt põimitud, kuid mingil hetkel muutub see ka veidi ettearvatavaks ning veidi-veidi tüütuks. 
Allani moto läbi elu on, et tuleb, mis tuleb ja on nagu on, ja täpselt sellisena tuleb ka seda raamatut võtta

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar