teisipäev, 10. jaanuar 2017

Viivi Luik "Varjuteater"

See raamat on minu vereringesse ideaalselt sobituv raamat! Raamat, mis hoidis mind lugemas, mitte põnevuse, vaid suurepärase sõnaosavusega.
"Varjuteater" on mälestuste raamat, samapalju on ta ka rännaku raamat. Teekond Rooma, Igavesse Linna, teekond, mis oli ette määratud juba algusest peale. Lugu raamatus voolab takistuseta ja loogiliselt erinevate aegade, erinevate kohtade vahel. Viljandimaast Roomani läbi Berliini, Manhattani, Helsingi. Raamat tekitab tunde, et kõik olevad-tulevad-minevad ajad on meis olemas, on üksteise sisse kirjutatud ning korduvad ja annavad endast pidevalt märku, tuleb osata vaid need märguanded ja ended ära tunda. "Selles ruumis aeg seisis. Võis olla, et ma tulin siia saja aasta eest ja seisan ikka veel siin, kuni järgmised sada aastat täis saavad."
Kas see tekitas minus huvi Roomas ära käia ja seda avastada? Otseselt mitte, sest ma ei ole kindel, et mina suudan just sellest linnast leida sellise hinguse, mis oli oluline Viivi Luigele ning et ma tunnetaksin sellist ettemääratust. Samas olen ma kindel, et paljudel on olema see ettemääratud koht, kuhu nad on teel ja mille nad kohalejõudes ära tunnevad. Sellist kohtumist ootan ma küll väga!
"Võimalik, et kõikide inimeste kõikide elukohavahetuste sügavam ja nähtamatum, alateadlikum põhjus on kadunud kodu otsimine."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar