neljapäev, 9. veebruar 2017

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

"Mees nimega Ove" algab kui humoorikas jutt kõiketeadjast torisejast vanamehest, kuid peagi hakkab hargnema palju sügavam lugu. Lugu lojaalsusest, armastusest ja kaotusest ja... kassist, kes elusid ei loe. Ove on vaikne mees, kes kaotab noores eas oma vanemad. Ove, kes otsustab olla oma isast võimalikult vähe erinev. Ove, kes läheb tööle ehitusele, et õppida selgeks, kuidas teha korda vanematest jäänud lagunev maja. Ove, kes kohtab tüdurukut ja otsustab sõita iga päev vales suunas poolteist tundi, et ainult tüdrukuga koos aega veeta. Ove, kelle jaoks auto on Saab (aga kui sul peab olema mõni teine auto, siis vähemalt jää margile truuks, peaasi, et ei oleks Audi või "jaapanlane" või "prantslane" või veel hullem, BMW). 
Kaotusi on Ove elus omajagu. Kõik kaotused panevad võitlema, kuniks enam ei jaksa ja Ove on otsustanud alla anda, aga seegi ei tule lihtsalt.
Raamatut lugedes on taustaks melanhooniline kurbus, aga raamat on täis pikitud mõnusat huumorit, mis on itsitama ajav ja kohati ka naerupurskeid väja võluv. 
Mõningad stiilinäited maailmanägemisest vana toriseja pilgu läbi (kes, ütleme ausalt, 59 aastasena ei olegi ju nii väga vana):
"Ove põrnitseb aknast välja. Kekats teeb tervisejooksu. Ja asi pole selles, et tervisejooks Ovele närvidele käiks, sugugi mitte. /.../ Ta ei saa ainult aru, miks nad sellest nii suure numbri teevad. /.../ Kas selleks, et kolmveerand tundi sihitult ringi looberdada, on vaja välja näha nagu kelgutajate olümpiavõistkond?"
"Püha müristus, 1889. aastal suudeti ehitada Eiffeli torn, aga nüüdsel ajal ei suudeta ühekorruselist majagi joonistada, ilma et peaks vahepeal pausi tegema, sest keegi peab lippama oma telefoni laadima."
"Ove silmitseb seda grammatikat väänavat pisikest loodusõnnetust skeptilise pilguga. Tüdruk vaatab talle otsa, nägu naerul. "Loe!" kamandab ta õhinal ja sirutab raamatut hoidvad käed nii kaugele välja, et kaotab peaagu tasakaalu.
Ove vaatab raamatut enam-vähem sellise pilguga, nagu oleks raamat Ovele ahelkirja saatnud ja väitnud, et ta on tegelikult Nigeeria prints, kellel on Ovele pakkuda very lucrative business offer ja nüüd on kiiremas korras vaja Ove kontonumbrit, et üks asi korda ajada."
"See oli maailm, kus inimesed aegusid enne, kui nad läbi kulusid."

Olles üpris hiljuti läbi lugenud Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", tekkisid tahtmatult paralleelid kahe raamatu vahel. Mõlemad populaarsed teosed põjamaa üksikust torisejast. Ove kohalikesse mõõtmetesse jäävad tegemised on minule tunduvalt sümpaatsemad ja südamelähedasemad kui Allani maailmarännakud. "Saja-aastane" muutus liiga laialivalguvaks ja etteaimatavaks. "Ove" lõpp on küll samuti ootuspärane, aga paneb rohkem kaasa elama ja kaasa tundma. Väga mõnus-muhe õhtune lugemine.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar