esmaspäev, 29. mai 2017

Jessie Burton "The Miniaturist"

Ostsin selle raamatu juhuslikult, ainult tagakaanel olevast sisututvustusest lähtuvalt. Tundus huvitav ja veidi müstiline. Sisekaanel, nagu sellistel raamatutel sageli, oli palju kiitvaid tsitaate ning kuigi üks neist soovitas seda The Goldfinchi (e.k Ohakalind) austajatele, ostsin siiski. The Goldfinch on minu jaoks küll raamat, mis ei ole oma kiidulaulu väärt - lohisev ja igav. 
Aga tulles tagasi käesoleva raamatu juurde, on Jessie Burtoni jutustamisstiil hoopis sujuvam ja jälgitavam. Lugu viib meid 1686 aasta Amsterdami, kus noor 18 aastane tüdruk tuleb värske abielunaisena jõuka kaupmehe majja. Nella tuleb Amsterdami, et saada naiseks, olla armastatud ja armastada. Ta ei taha olla naine, kelle ainus ülesanne on sünnitamine, ta soovib enamat. Oma uues kodus ootab teda aga üksindus - abikaasa Johannes hoiab temast eemale, meheõde Marin on võimukas ja külm ning teenijad iseteadlikud. Abikaasa ainus tähelepanuavaldus on kingituseks ostetud suurejooneline kabinet-kapp, mille sisemus on nende kodu miniatuur. Nella on esialgu solvunud sellisest lapsikust kingitusest, aga otsib siiki välja inimese, kes oskaks kabineti täita miniatuuridega. Olgugi, et raamatu pealkiri eeldab, et sellest peaks saama raamatu peamine tegevust juhtiv liin, on just see raamatu kõige nõrgem osa. Tegevus on ebajärjepidev ja mitte kuidagi ei ole lahti seletatud, kuidas või miks tekib Nellal kinnismõte miniaturistist ning ka raamatu lõppedes ei anta sellele mingit tähendust või veel vähem lahendust. Jah, kujukesed peegeldavad olukorda majas, olles kohati ka ennustuslikud, aga panevad siiski vaid õlgu kehitama, mitte kaasa elama.
Eelkõige on see raamat 18 aastase Nella täiskasvanuks saamisest, tema igatsustest, ootustest, hirmudest. 
Every woman is the architect of her own fortune.
Growing older, Nella realizes, does not seem to make you more certain. It simply presents you with more reasons for doubt. 
Lisaks emotsionaalsele küpsemisele, peab Nella üle võtma ka majapidamise ning lõpuks ka kauplemise. 
Samas räägib The Miniaturist nii mitmestki tänapäeval aktuaalsest teemast - naiste iseolemine, rassiküsimused, homoseksuaalsus. Seda kõike on väga huvitav lugeda ning loos on piisavalt palju ootamatuid käänakuid, saladusi ja põnevust. Lisaks olustikuline Amsterdam oma kanalitega.
Küsimusi jääb selle raamatu kohta küll rohkesti. Näiteks kasvõi peategelase käitumise alged. Kuidas üks äsja maalt linna tulnud noor tüdruk võtab oskuse ja julguse käituda 17. sajandil nii isepäiselt ja otsustavalt? Kindlasti ei saa selleks olla kodune kasvatus, kus ema arvates on naise ülesanne mehele lapsi anda, ning alati ei anna selleks põhjuks ka väljapääsmatud olukorrad. Teisedki tegelased käituvad kohati seletamatult ja ebajärjekindlust on sellest raamatus palju.
Pealkirjast lähtuvast nõrkusest ma juba üleval veidi kirjutasin. Kui ei oleks olnud eksitavat pealkirja, oleksin ehk andnud sellele raamatule ka kõrgema hinnangu, aga selliselt tundus 200+ lehekülge vaid üks suur sissejuhatus, mitte, et viimased 200 lehekülge oleksid raamatu pealkirjaga paremini haakunud, lihtsalt sündmused ise läksid põnevamaks ja traagilisemaks. 
Vaatamata nendele miinustele võttis nii mõnigi asi hinge valusalt kriipima ja pani mõtlema, seetõttu olen nõus miinused kõrvale jätma ning ootan huviga BBC nägemust raamatust.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar