neljapäev, 22. juuni 2017

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

Saaremaa väike Tuulegi küla varjab oma saladusi. Saladused on jätnud külale rusuva aura ning isegi suvitajad ei pea siin kaua vastu. Külas on kollane maja, mis seisab juba aastaid tühjan, küla räägib kummitustest, mis majale rahu ei anna.
Kõik algas kolme tüdruku kadumisega - Mari, Irmeli ja Agneta. Neist üks leitakse tapetuna, kaks jäävadki kadunuks. Tüdrukute kadumisega algab ka ühe perekonna lagunemise lugu. 
Kõigepealt läheb politseinikust isa (ujuma) ja ei tule enam tagasi, peagi läheb ka ema veesurma ning kolm last jäävad vanemateta. Poisid Tom ja Andreas on juba piisavalt suured, et omapäi edasi minna, tüdruk Eva läheb tädi juurde Tallinna elama. Ajapikku kaob vendade ja õe vahel side.
Paarkümmend aastat hiljem on Eva ajakirjanik, kes pärast oma kunagise koduküla kadumisloost artikli kirjutamist otsustab tööst loobuda ning toimunus ja oma minevikus selgust saada. Nii leiab ta ennast töötuna taas Tuulegi külast kollasest majast. Ta otsib kontakti ka võõraks jäänud vendadega, kutsudes neid tagasi, et koos tõeni jõuda ja mineviku sasipundar lahti arutada.
Raamat on põnev ja kiire lugemine. Oleviku sündmused ja erinevate tegelaste minevikumeenutused annavad tõe kätte just parajate portsjonite kaupa. Huvitavalt jälgitakse, kuidas lein mõjutab inimese käitumist, kas ja kuidas osatakse edasi minna. 
Kas mineviku eest on võimalik peitu pugeda? Kas on võimalik alustada nö puhtalt lehelt? Selle loo tegelastel see välja ei tule, kõik viib ikkagi minevikku tagasi ja edasi minemiseks on vaja ühe loo lõppemist. 
Lõpplahendus on käänakute taga ja ei anna (vähemalt minule) end kiiresti ja selgelt kätte ja see on ühe põnevusloo puhul üks olulisemaid tegureid. Kui vahel ka juba tundub, et oled milleski selgusele jõudnud, siis jääb kuklasse ikka tunne, et midagi oleks nagu valesti, miski ei klapi ning veidi aja pärast tulebki järgmine killuke, mis mõtted teises suunas liikuma paneb ja lahenduseni taas sammu edasi viib.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar