esmaspäev, 7. august 2017

Reisimine, raamatud ja teater - puhkus juulikuus

Juuli läbi, puhkus läbi, taas töölainel. 
See tuleb üks pikem jutt, sest juuli möödus kiirelt, aga jõudsin siiski läbi lugeda/kuulata viis raamatut, käia teatris, hüpata läbi Haapsalust ning teha väike väljasõit Mulgimaale. Kõik oli tore!


Juulikuu esimesed kaks raamatut olid audioraamatud - E. Lockhart "We were liars" ja Benjamin Alire Sáenz "Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe". Mõlemad raamatud on YA (kas eesti keeles võiks see olla kunagine vanemale koolieale?) ning väga head. Kuigi ma ei ole just sihtrühm ning ei otsi sageli ka žanri raamatuid välja, olid need raamatud Tallinna Keskraamatukogus audioraamatuna laenutatavad, siis nii see läks. Miks küll on eestikeelsete audioraamatute valik olematu? Kas ei oleks kasutajaid? Liiga kulukas toota? Igatahes väga kahju!

Aga raamatute sisu juurde. 
"Liars" oli müsteeriumi lahendamise lugu. Peategelane Cadence on läbi elanud tragöödia ning kaotanud sündmusega seotud mälestused. "Suvel 15", saarel, kuhu kogu pere suviti kogunes - onud-tädid, vanavanemad, perekonna lapsed, toimus midagi, mida Cadence nüüd 17 aastasena, oma "suvel 17", püüab meenutada ja taasluua. Keegi ei räägi talle toimunud sündmustest, nii proovib Cadance sõpradelt ja pereliikmetelt tõde välja meelitada ja sündmusi kokku lappida. Kuna lugu on räägitud peategelase suu läbi, siis viib raamatu jooksul nii mõnigi asi lugejat eksitusse ning valedele jälgedele - just nii nagu jutustajal meeles on või nagu ta meenutada tahab. Lõpp on kindlasti üllatav tänapäevaste krimkade õiges vaimus!
"Aristotle" on täiskasvanuks saamise lugu. Kaks väga erinevat poissi, Ari ja Dante, kohtuvad suvel basseini ääres. Sünnib kahe üksiklase sügav sõprus. Ari on endassetõmbunud poiss, kelle vend istub vangis, kuid sellest peres ei räägita. Ari on segaduses, ta ei tea, mis juhtus, ta ei tea, miks vennast ei räägita, Ari ihkab vastuseid. Küsimusi on Aril rohkelt - nagu teismelistel ikka, kes otsivad oma teed ja eesmärki. Vastuseid otsib ta oma perekonnas, kohtingutel, koolis ning sõpruses Dantega. Dante sõprus jätab tugevama jälje kui Ari tahab endale kohati tunnistada. Dante on kummaliste ideedega poiss, kes paneb Ari nii mõnegi asja üle teisiti mõtlema. See on väga ilus ja südamlik lugu.

Järgmise raamatu, mille ette võtsin, oli Kristin Hannah "The Nightingale". Alustasin audioraamatuna, aga kuna mulle lugeja väga ei meeldinud, otsin raamatu-raamatu. Ja ei kahetse! II maailmasõja aegne Prantsusmaa, kus kaks õde võitlevad ellu jäämise nimel, kumbki isemoodi. Noorem õde Isabelle valib otsesema tee ja ühineb vastupanuliikumisega aidates Ameerika ja Briti
lendureid üle mägede teisele poole piiri, et nood saaksid taas koju minna. Isabelle tegutemine on väga edukas ja sakslased ihkavad "ööbikut" tabada, nagu nad on sellele operatsioonile nime pannud. Vanema õe Vianne vastupanu on hillitsetum, tema peab lisaks arvestama ka oma kahe lapsega. Vianne elab külas, mis kohe sõja Prantsusmaale jõudes jääb sakslaste okupatsiooni alla. Tema majja pannakse elama saksa ohvitser ning Vianne'il tuleb laveerida südametunnistuse ja ellu jäämise vahel. Kuid temagi panus on märgatav, kui suudab päästa kümneid juudi lapsi laagritesse saatmisest. Samuti väga südamlik raamat hoolimata sõjakoledustest, mis paratamatult raamatus on. Raamat naiste unustatud vastupanust sõjakeerises.

Juulikuusse mahtus ka üks krimka - Fiona Barton "The Widow". Siin ei ole väga palju rääkida, kuigi mulle raamat meeldis. See on täpselt selline krimka nagu nad kõik praegu on. Mitme tegelase vahel jutustatavad peatükid ja jupiti lahti hargnev lugu üllatava lõpuga. Samas kategoorias "Tüdrukuga rongis" ja "Kadunud tüdrukuga", aga mulle meeldis see neist kolmest kõige rohkem. Meelelahutuslik suvelugemine.

Viimane raamat, mis juulikuuse mahtus oli Sadie Jones "Hüljatu". Täiesti uitmõtte ajel ostetud raamat. See on Sadie Jonesi debüütromaan ja sellest on aru saada. Oleksin tahtnud veidi rohkem struktureeritud lugu. Nagu kokkuvõte kirjutab toimub tegevus 1950ndate ängi täis Inglise külas, kus püütakse üle saada maailmasõja koledustest. Ängi välja ei lugenud ja ka erilist maailmasõjast ülesaamise meeleolu ei olnud tunda. Universaalne, tavaline väike koht, tavaliste perekondadega, kus kahjuks ilusate perekondlike fassaadide taga ka varjatud vägivaldsed suhted. Teema on aga huvitav - poiss näeb 9 aastaselt oma ema uppumas ning sellest traumast poiss ei taastu, sest keegi ei tule selle peale, et poiss vajab abi, ega ka teata, kuidas teda aidata. Vaikiv valu koguneb ning saab väljapääsu vihapursetena. Vihapursked, mida poiss ei oska ka ise endale seletada, veel vähem teistele. 
Raamat on kirjutatud teatud mõttes teadvuse vooluna, kuid kandub ühe lõigu kestel ühelt tegelaselt teisele tehes selliselt väga raskesti jälgitava loo. Raamatu teine osa on rohkem struktureeritud ja seetõttu ka parem lugeda.

Käisin ka teatris. "Grace ja Glorie", mängiti Rehe küünis, Saku vallas. Lavastaja Vilja Nyholm-Palm, mängisid Ülle Kaljuste ja Hilje Murel. Jälle üks südamlik lugu. Juulikuu oli südamlike lugude kuu. 
90-aastane Grace on tulnud haiglast koju, et surra kodus. Heategevusorganisatsioon saadab talle "abiks suremisel" koju kolmekümnendate lõpus-neljakümndate alguses oleva Glorie. Kuigi loo lõppu võib ju ette aimata, ei ole see kurb lugu. Esmapilgul väga must-valged tegelased ja vastandused - vana hariduseta naine ja New Yorgi eduka karjääriga naine; elu lihtsuse ja paratamatusega harjunud naine ning edu ja mugavust nautiv naine, kes võtab privileege enesestmõistetavalt. Ja siis hakkavad kooruma kihid, kus teinesteiselt õppida on mõlemal. Ei ole vaid vana inimese elukogemuse edasiandmine nooremale. Ka Glorie paneb Gracie nii mõnegi asja üle teisiti mõtlema. Kas see asjade teisiti mõtlemine Graciele just lõpueelset rahu toob - mitte kõigis asjades.
Ja näitlejad! Suurpärased! Ei mingit ülemängimist või -karjumist, mis sageli eesti teatris juhtub kui emotsionaalseid stseene mängitakse. Tasakaalukas, väljapeetud, meistriklass. Ei teagi, kas soovitada enam saab, selleks suveks on etendused mängitud ja kas enam neljandat mängusuve tuleb - seda ei oska mina öelda.

Ja siis Mulgimaa, suvine Mulgimaa!

Eestimaa on ilus!

Mõned pildid meeleolu loomiseks.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar