pühapäev, 3. september 2017

Mehis Heinsaar "Unistuste tappev kasvamine"

Rändasin taas Mehis Heinsaare maagilises maailmas. Ja seda kohe mitmekordselt - lugesin tema jutukogumikku "Unistuste tappev kasvamine" ning käisin Nukuteatris vaatamas tema tekstidel põhinevat Aare Toikka lavastust "Mees, kes ei teinud mitte midagi".

Mind lummavad Mehise maailmad. Minu jaoks on Heinsaare lood täis melanhooliat ja olukordadega leppimist, on üksikuid helgushetki, et siis taas argipäevasesse taanduda.

Lugudega koos mööda Eestimaa väikekohti rännates kohtume tavaliste inimestega kummastavades, aga nii kummaliselt tavapärastes olukordades. Selles raamatus käime ära näiteks Kärtnas ja Antslas, Intsikurmus ja Arukülas, Pärnus ja Tartus, mööda Lääne-Eesti rannikut ja vaatame Peipsi poolegi.
Kärstna rahva teeb rahutuks mees, kes ei tee mitte midagi (aga on siiski õnnelik), Intsikurmust jookseb juba paar aastkümet läbi kuldne kett kuniks jõuab külasse ka mees, kes keti külge aheldatud. 
Jutustamisstiil ei jäta toimuvas mingit kahtlust. Loomulikult ajab Jaan Absalom oma hulkuvat neeru taga, leiab oma õnnenatukese Vändrast ning kui see otsa saab, asub taas oma neeruga teele. Loomulikult toob tuulispask Aruküla kultuurimaja Tõnu Tenderi ette osmiku, mille laeks ja katuseks kuus juurtega maast kistud leppa. Loomulikult käib Daniil Lõo tema südame murdnud Katrini kohal äiksesepilvena kuuma erutavat vihma valamas.

Mehis Heinsaar ise nimetab oma jutte muinasjuttudeks. "Mees, kes ei teinud mitte midagi" kavalehel märgib ta: "/.../ igal ajastul sünnib mõni inimene, kes sobib oma vaimulaadilt /.../ uusi muinasjutte vaimusilmas nägema ja kirja panema."

Mis raamatu juures veel kindalsti äramärkimist väärivad on Marge Nelgi illustratsioonid, need on vapustavalt täpselt Heinsaare atmosfääri tabavad, ja kummastavalt lummavad.

Kui nüüd paar sõna ka nähtud lavastusest rääkida, siis siin on mul mõningaid kahtlusi-kõhklusi-reservatsioone. Kohati leidsin ma sealt Heinsaare üles, leidsin selle Paul Danieli muusikas ja Lauri Saatpalu lauludes, leidsin selle ka nukulavastuse elementides, aga külarahva tegemised meenutasid pigem Kivirähki kui Heinsaart. Aare Toikka ise ütleb, et kasutas dialoogides teadlikult klišeelikkust, et tasakaalustada Saatpalu poeesia ja Heinsaare maagiline realism. Mulle tundub, et õiget võtit Heinsaare lavastamiseks peab veel otsima, et ikka see maagilisus lavale ja lavalt saali jõuaks.

Et veelgi rohkem Mehis Heinsaare lugudesse sisse minna, on riilulis järge ootamas Sven Vabari koostatud kogumik "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar