teisipäev, 9. jaanuar 2018

Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed"

Lõpetasin oma lugemisaasta väga mõnusa elamusega. Tõnu Õnnepalu on juba pikka aega üks neist kirjanikest, kelle iga uue raamatu ma ikka endale lugemiseks võtan. 

Tõnu Õnnepalu kirjutab igavest raamatut. Kirjutab ta ju ikka ja aina ühte raamatut (küünilisuse aste küll suureneb iga raamatuga ja vanuse edenedes), aga väga hästi kirjutab, huvitavalt kirjutab, väga ilusasti kirjutab. Kenas eesti keeles. 

Selgi korral päeviku rütmis, mõtiskledes kaduvuse üle - elu, külade, illusioonide kaduvuse üle. Aga ka töö, just füüsilise töö üle, looduse üle. Mõtiskleb revolutsioonide üle, vääramatu konflikti üle, mille poole praegune olukord teel on. Sekka päevapoliitilist tögamist, Trumpi ja Põhja-Koread, Brexitit ja kohalikku elu. Võtab jutuks marksismi ja kommunismi, demokraatia ja kapitalismi. See kõik ei ole kirja pandud ahastava nutulaulu või hoiatava näpuviibutusena. Ikka läbi mõnusa eluterve huumori ja siiski ka lootuse. Lootuse, et inimesed tegutsevad vaatamata kõigele hea eesmärgi nimel.

Seda raamatut ei anna ümber jutustada, siit saab kaasa võtta mõtteid ja tähelepanekuid. Minu jaoks oli selles raamatus nii palju mõtteid, mis hetkel minus tugevalt vastu resoneerivad.
"Vabadus saada selleks, kelleks oled sündinud, mitte olla vaid see, kellena oled sündind."
Armastuse illusioon, ei tule seda ühte inimest, ühte armumist, ühte hetke. On vaid lootus.
"... mida vanemaks saad, seda väiksemaks muutub su illusioonide loomise võime."
"See, kes igatseb minna, on võimetu minema, ja kes läheb, ei igatse, lihtsalt läheb." 
Eelmise aasta lugemisaasta sai kaunite raamide sisse. Aasta alguses loetud Viivi Luige "Varjuteater" ja aasta lõpu Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed" on just sellised raamatud, mis hinge toidavad ja mõtted liikuma panevad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar