laupäev, 1. september 2018

Maimu Berg "Hitler Mustjalas"

Ma ei mäleta, et oleksin Maimu Bergi teoseid varem lugenud, aga selle novellikogu pealkiri intrigeeris. Ka novellide pealkirjad tundusid paljutõotavad. Mitmes novellis oli äratuntavad päriselust tegelasi või neid kumas kirjutatud tegelastest piisava selgusega läbi. Mulle tundus, et eesmärgiks ja sooviks oli olnud kirjutada veidi nihkega ajalugu, põimida sisse päriselu ning keerata sellele üks keerd veel peale. Kuid särtsu jäi puudu. 

Ma ei suutnud nendesse maailmadesse sisse minna, mida Maimu Berg esitles. Minu jaoks puudus nii särtsu kui värvi. Ühelgi novellil ei olnud lõppu üles viivat puänti või loogilist seletust, miks lõpetada just sel hetkel, need lihtsalt suubusid olematusse.  

Lugemisel segas mind ka kasutatud lauseehitus ja lausete rütm, mis olid minu jaoks kuidagi võõrad. Olin mitmes kohas sunnitud lauseid mitu, korda lugema, et õige mõte ja sisu kätte saada. Võib olla sealt ka see suutmatus neisse maailmadesse siseneda(?)

Ikka on kahju, kui loetud raamat elamust ei paku. Isegi mitte niivõrd raamatu lugemisele kulunud ajast, vaid sellest, et autor on ju palju energiat selle loomisesse panud, aga minul ei õnnestunud seda energiat tabada. Aga eks igal raamatul on oma lugejad, ja küllap on sellelgi.

Lõpetasin äsja veel ühe novellikogu, Jan Kausi "Enne kui unisusest saab reegel" (mille pealkirjaks arvasin pikalt olevat "Enne kui unistustest saab reegel", mis tundus ka väga mõnus pealkiri), on juba palju rohkem minu tüüpi raamat. Novellid oma terviklikkusega - alguse, arengu ja lõpuga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar